Päike särab!

Nonii, mõned esmaspäevad on nüüd hädaldamata jäänud. Nagu ka hulk teisi nädalapäevi.

Igatahes olen jõudmas jälle tunneli valgemasse otsa. Saatus on ikka sajaga proovile pannud mind siin! Kuigi ma kahtlustan pigem oma mehe salakavalat plaani, et meelitada mind siit, kui eluks kõlbmatust urkast minema. Igatahes on saatus leebunud ja nüüd on meil jälle transpordivahend ja mingil hulgal ka küttepuid. Kodutehnika on endiselt rivist väljas aga no kuuuulge- funkava pesumasinaga mind juba korterisse ei meelita!

Viimane nädalavahetus olin sunnitud linnas passima. ÕUDNE. Kaua sa ikka jalutad ja poes käid, kaua sa plekid taksojuhile. Mulle üldse ei meeldi! Saatus otsustas ka nii, et lapsele ei saanud käru kaasa ja tema ju oluliselt üle poole tunni korraga jalutada ei jaksa. Paras poodi minna, seal poekärus puhata ja tagasi vantsida. Muidugi oleks võinud võtta siiski takso või linnaliini (õudne!) ja käia müüda mängutube ja veekeskusi. Aga ma ei taha! Ma ei taha näha neid inimesi, ma ei taha, et nad HÕERUVAD. Ja ma ei taha iga kuradi liigutuse eest maksta. Kella ei taha ka vaadata!

Eile oli täitsa vonks esmaspäev. Eks ma olin nõus taluma kasvõi sadat õudset esmaspäeva, kui vaid saaks need veeta oma kodus! Tänu transpordile läks laps ometi jälle lasteaeda (oli jube rõõmus ise selle üle!) ja mina... mina tead panin riidesse ja matkasin ca 6 km ringi- tuisus ja tuules. Võtsin talvest viimast, sest seda kevadet võib ootama jäädagi. Nukker oli muidugi, et ei saanud metsa põigata- sulaks see lumi ometi ära, oleks vabadus veelgi suurem! Sai siin omakeskis naabrimehe üle itsitatud, et muudkui trambib edasi- tagasi mööda teid siin- nüüd mõistan suurepäraselt teda. Kuigi tema põikab, niiet saepuru lendab, ka metsavahele, head sapad vist.
Kodus tagasi, hakkasin kikerherneid keetma, siis avastasin, et tahinipastat pole :S. Õnneks on lahkel daamil järgmisest külast oli laenata. Tegin hummust ja keerasin magama.