Mutimullahunnikud, mida Juku kohe kulm kipras likvideerima läks.
Mingi farm Lätimaal, kus olid ääretult tüütud küülikud! Peremees hoiatas, et olge vaikselt, siis nad tulevad juurde... issake, nad tirisid seelikusabast, näksasid säärtest.... ja olid täiega jalus kogu aeg. Põgenesime ära nende juurest lõpuks :D
Happy camper! Lõkkepotinuudlitega.
Kohtusime Läti kuulsa skulptoriga, kes tegi meile muuseas kiire ülevaate oma töödest ja oli muidu meeldiv inimene.
Purskaevumöll! Cesis on mu väga suur lemmik! Käisin seal ka eelmine aasta, kuid siis oli Juks veel käruinimene ja muidu arutum tegemane, kui nüüd. Igatahes, seekord oli ilm ilus ja me saime istuda väljaku ääres kohvikus, süüa ja juua, kuni Juku purskaevuveega möllas. Mingi hetk ta tuli muidugi ja sõi ka suppi, ise oli üleni märg. Ka leidis ta sealt sõpru, tal on lahe komme mingi hetk, kui tundub, et on leidnud toreda sõbra, minna teda kallistama. Mõnd suuremat poissi ajab see suht segadusse.
Üks tähtis preili pidas siin minuga sünnipäevahommikut!
Siin on siis näha minu piazza. Paar nädalat tagasi.
Siin on päevalilled alles tillud, näha on saialilli, kummelit ja koriandrit, ka oad on veel põlvepikkused. Humal monumendi ääres pole tärganudki, rääkimata ronitugede lisamisest.
Piazzale külvatud viiest humalaseemnest kasvas taimeks vaid üks- ja jumal tänatud, sest see on hiiglaslik ja kohutavalt ilus! Kõikvõimalikud kiirestikasvavad ronitaimed on mu kirg! Isegi kassitappu ei raatsi ma välja kisuda...
Päevakübar. Need tupsud saavad tervistavaks tinktuuriks!
Manipuleeriv moss- nägu
Oasaak! Järele mõeldes kaevasin ma just selle peenra hoolikalt saviga läbi, samuti lisasin igale oale põdrasünnikut kaissu. Kindel on see, et oad on üks põhilisi aedvilju, mis minu savi- liivaseguse maa peal end hästi tunneb.
Pipi on minu esimene emane kass. Sõpradel on nad kõik suht- koht väljakannatamatud prowwad. Loodan, et maaõhk hoiab ta normaalsena :D
Juhaniga annab nüüd täitsa normaalselt linna peal jalutamas käia. Seekord astus ta ühte kohvikusse tähtsalt sisse, ütles "Tere" (nagu ta maalapsena kipub tänaval pea igale vastutulijale ütlema :D) ning palus müüjalt piima. Sai oma piima ja me istusime laua taha, kuid selgus, et vaja sularaha. Jätsin ta siis istuma ja kappasin paar maja edasi asuva sularaha automaadi juurde. Tagasitulles oli müüja Juku juures ja pühkis salvrätiga ta suud, oli natuke mööda läinud. Seepeale näitas Juks näpuga pükstel olevale piimaplekile ja kamndas "Siit ka!"
Meie Pipi.
Mulle meeldib nii!
Maasikasaak oli selline, et sai ise süüa, kooki ja smuutit teha ning alati ka külapeale kostiks viia. Paar purki moosi keetsin ka, et saaks tuppa moosilõhna, õnneks ei läinud seekord nii, nagu eelmine aasta. Esimesed maasikad korjasin jaanipäeva paiku ning neid jagus veel kuni juuli keskpaigani. Eraldi teema oli metsmaasikauputus! Viimastesse aedmaasikatesse lasin oma kallid külalised, mispeale nad tõdesi: "Milleks üldse taevasse tahta!?" Nii head olid need kergelt üleküpsenud mammud, mida otse peentalt noppida ja suhu toppida. Ka sai tehtud maasikalikööri.
0 comments:
Post a Comment