Hakkan vaikselt kaotusega leppima.

No see lõputu võitlus iseendaga ja enda pärast. Teate, ma olen ikka maksimaalne sitakott, et endaga hakkama ei saa. See kolm aastat magamistoa ootamist on teinud minust hoopis teise inimese. Ei ma ei süüdistagi kedagi teist, ma peaksin ise oma asju ehitama, koristama ja värvima, aga ma olen liiga hõivatud selle igapäevase ja paratamatuga... nagu musta pesu kokku korjamine ja teiste inimeste toidnõude jms. koristamisega, asjade otsimisega kaosest, kus keegi ei suvatse millestki hoolida... et ma lihtsalt ei jõua boonusena veel tuba ka ehitada. Rääkimata muidugi sellest mõrvatud motivatsiooni haisvast laibast voodi all. Vahel ma siiski suudan end kokku võtta ja tegutsema hakata, aga siis saan kohe kriitikamaigulise sitaämbri kaela... Ja siis pean jälle OOOOOTAMA... kõiki asju....

Enne jõule sai pliit valmis, nüüd olen siis 3 kuud oooootanud, et saaks selle magamistoa korda teha. Riiuli tellisin, aga tegin jälle vea... püüdsin olla kokkuhoidlik ja tellisin ilma paigalduse ja viimistluseta. Krt, asi oleks üleval ja raamatud riiulis juba n'dala jagu!

Hakkab enam selguma, et ma olin veel kolma aastat tagasi liiga sinisilmne... ärge uskuge midagi, millega ma paistan rahul olevat.

Kui ma selle toa ükskord valmis saan, siis ilmselt ma ei tahagi seda enam. See on sama, kui heita mehele ette, et ma sulle üldse lilli ei too ja siis ta järgmine päev kohe toob. ei ole ju rõõmu! Juba kogu maja tapeeetidest on mul siiber ees... need on vaja vahetada.... igast asju oleks vaja vahetada...

Mulle lihtsalt teeb füüsiliselt haiget see kaos ja paratamatus. Muidugi ma leian selles veerevas lumepallis lohutust... söön palju, joon palju ja kulutan tühja tähja peale raha... peksan kasse jalaga ja karjun oma lapse peale...

Sellist elu ei tahtnud,,, eks ma paari tunni pärast olen jälle endale mõttejõul teraapiat teinud ja tulen toime, aga neid toimetulematuse nmomente ületada on viimasel ajal üha keerulisem. Tervis ei pea vastu.

Tali kah

Niiiii, viimati oli siis sügis käes jah? No sealtpeale läks muidugi kiireks. Olen käinud käinud koolis ja huvi pärast ka tööl. Tõtt- üelda, ma mõistsin, et siin "külakogukonnas" mulle nagunii ametlikku, tasuvat ja rahuldustpakkuvat tööd ei võimaldata. Huvitav jah... mangusid ja nutsid, nüüd viilivad kõrvale. Ju ma siis ei sobi, ilmselt olen liiga domineeriv. Ja jumal tänatud, et nii on.

Niisiis saatsin mõned cv d mind huvitavatesse paikadesse, noh sportlikust huvist, et saada aimu, mis üldse toimub Võru linnas. Proovisin töötada pubis, kuid see ei ole see... pikad päevad pere kõrvale ei sobi, segi, kui viimane seda mulle võimaldaks. Hea vaheldus oli muidugi!

Tänaseks olen end siis käsist-jalust sidunud Võru uue ööklubiga ja tunnen end ääääretult hästi! Täna sai ka kevadine õppekava paika, niiet kui need 25 punni ära teen... on... noh... saan kuhugi järgimisesse kõrgkooli astuda :D See Tallinn on nii kaugel! Käin mõistagi bussiga, vahel lisan ka rongi. Võrus, kuhu olevat kodust 50 km sõita, on nohu. Teate, kui ma elaks linnas ja peaks 35 min koju sõitma mingites ummikutes, siis oleks see ehk tüütu. Aga kulgeda, tümm põhjas, mööda head maanteed... paras aeg maha rahunemiseks- nn. üleminekuhetk :D Viimati Riiast lenujaamast tulles ajas ikka kuuli kokku, tund aega mitme auto vahel nõkutada... tüütu! Kuigi läti juhid, minu tagasihoidliku kogemuse põhjal, on palju viisakamad.

Ok,, pere tuli... lähen lauda...

Arutlus: endast

Sügis on käes. Teglikult peaks lumi juba ammu maas olema. Mis ma siis olen teinud? Kui enne vigisesin, et saaaaks ometi kodust välja ja teha midagi muuuud. Siis nüüd on olemas! Jubedalt palju on olnud sõitlemist, koolitumist, lõbutsemist, reisimist, ülikooli... jne... Nüüd tahaks kodus tegutseda. Tahaks, tahaks, tahaks. Kätte on jõudnud ka iga- aastane depressioooniperiood (irw, miks ma muidu siia kirjutan). Niiet, kui lõpuks koju jõuan, siis ikka- pesumasin, pesurest, solgipang, välikäimla, triikraud, tolmulapp... ja siis on päevake aega... ja siis jälle bussi ja Tallinnasse. Peamiselt tunnen jälle end kasutu ja mõttetu inimesena. Ei saaks väita, et mind kellelegi vaja poleks, aga no mingi jackpot ma kah ei ole. Ilmselt hakkab ilmnema ammendamatu tähelepanuvajadus.

Üritasin siin külaellu sisse elada ja enesele rakendust leida. Eks ma leidsin kah. Korraldasin prooviks väikese festivali, maitsesin PRIAlt papi taotlemist ja selle kasutamist. Teatrietenduse orkunn oli muidugi kõige toredam. Sealt sain ma midagi peale kivirahe ka vastu. Ei, ma ei teeni külanarrina pennigi! Pigem maksab mu mees sellele hobile peale. Teatrietendusel nägin vähemalt inimeste naeratusi- küll tõi selle muige näole teatritrupi perfektne esinemine ja huumorijant tüki sisus. Kuid ometi oli see väike muie ja aplaus mulle parim tasu üldse, mis ma siin urkast saanud olen.

No ja siis saabus see lõikuspidu, peale mida mu silmad avanesid taas. Ma ei tulnud siia matsikarjaga võitlema. Ei tulnud siia, et ehitada siia "väike linn". Kultuur on lai mõiste ja ka siin on oma kultuur, just selline, nagu siin otstarbekas on. Ei ole vajadust seda mõnest teisest asulast või inimestegrupi omast kõrgemaks või madalamaks pidada ja ei ole vaja ka punnitada.

Mina tulin siia metsa elama. Just nii, nagu see on. Olen igati rahul, et mul on 5 km kaugusel pood ja lasteaed ning kogu moos. Tasapisi hakkab ajudele käima ka see, et poemüüjad jutustavad külapeal, kui palju ja mida ma täpselt koju ostan ning see, et ringiliikumiseks pean sõitma läbi külakeskuse, kus "naabrivalve" kõik vihikusse kirja paneb. Ilmselge, et seetõttu eelistan aeg-ajalt linnast oma hüved kohale tassida- privaaaatsust! On tõsi, et parim on elada täiesti metsas või siis suures linnas(Eestis viimast polegi). Muidugi jumaldan ma endiselt oma naabreid ja hindan külarahva töökust, ent kas nemad kah teineteist jumaldavad? Vaevalt. See meeletu silmakirjatsemine... öökima ajav vajadus konkureerida, samas, kui ülevoolavates kõnedes toonitatakse, et külaelu jätkusuustlikuse võti on koostöö.

Kui varem pelgasin alevit, siis nüüd olen end ka sinnapoole avanud. Ilmselt just sellepärast, et ennast ju kõrvalt ei näe, aga kui nägin ühe teise külaelaniku suhtumist, siis hakkas mul enese pärast häbi. Nüüd olen avastanud alevistki suurepäraseid inimesi. Säravaid silmi ja väsimatut teotahet.. uskumatu, kui tugevad ja võimsad inimesed. Mitte nagu mina- jooksen metsa ja poen esimese tagasilöögi eest sambla alla.

Kuid siiski- siiski. Praegu on tähtis kodu korrastada, no see on olnud juba viimased 3 aastat oluline, aga ikkagi miski ei paista kuskile liikuvat. Õhus on nii palju märke... võimalused ja suurepärased ideed sõidavad aknast ja uksest sisse. Küllap tuleb hambad ristis otsast pihta hakata.

Olen käinud savi tasuvuskoolitusel- appi, kui lahe see oli. Siis Helsingis 3-päevasel motivatsioonikoolitusel. Just naasin Londonist. Ehk on see kõik mu peast segi ajanud. Samas kummitab see mure, et peaks tööle minema. Külabossid ainult räääägivad rahast. Küllap lähen ja küsin, samas ... tee, mis tahad, vaatan ikka Võru poole. Küllap on mul siiski vaja mingit süsteemsemat seltskonda... kõrgemat laupa, kui soovite.

Kokkuvõttes on hästi, loodan, et püsin see talv paremini ree peal. Raske on lihtsalt olla iseseisev, ei tea, kust see piir läheb. Kuivõrd on üks pere üks tervik ja selle liikmed individuaalsed isikud oma tegemistega. Selle pean selgeks mõtlema.

Mõned hetked suvest 2011, mis mõistagi kestab veel.

Mutimullahunnikud, mida Juku kohe kulm kipras likvideerima läks.

Mingi farm Lätimaal, kus olid ääretult tüütud küülikud! Peremees hoiatas, et olge vaikselt, siis nad tulevad juurde... issake, nad tirisid seelikusabast, näksasid säärtest.... ja olid täiega jalus kogu aeg. Põgenesime ära nende juurest lõpuks :D

Happy camper! Lõkkepotinuudlitega.

Kohtusime Läti kuulsa skulptoriga, kes tegi meile muuseas kiire ülevaate oma töödest ja oli muidu meeldiv inimene.

Purskaevumöll! Cesis on mu väga suur lemmik! Käisin seal ka eelmine aasta, kuid siis oli Juks veel käruinimene ja muidu arutum tegemane, kui nüüd. Igatahes, seekord oli ilm ilus ja me saime istuda väljaku ääres kohvikus, süüa ja juua, kuni Juku purskaevuveega möllas. Mingi hetk ta tuli muidugi ja sõi ka suppi, ise oli üleni märg. Ka leidis ta sealt sõpru, tal on lahe komme mingi hetk, kui tundub, et on leidnud toreda sõbra, minna teda kallistama. Mõnd suuremat poissi ajab see suht segadusse.

Üks tähtis preili pidas siin minuga sünnipäevahommikut!

Siin on siis näha minu piazza. Paar nädalat tagasi.

Siin on päevalilled alles tillud, näha on saialilli, kummelit ja koriandrit, ka oad on veel põlvepikkused. Humal monumendi ääres pole tärganudki, rääkimata ronitugede lisamisest.

Piazzale külvatud viiest humalaseemnest kasvas taimeks vaid üks- ja jumal tänatud, sest see on hiiglaslik ja kohutavalt ilus! Kõikvõimalikud kiirestikasvavad ronitaimed on mu kirg! Isegi kassitappu ei raatsi ma välja kisuda...

Päevakübar. Need tupsud saavad tervistavaks tinktuuriks!

Manipuleeriv moss- nägu

Oasaak! Järele mõeldes kaevasin ma just selle peenra hoolikalt saviga läbi, samuti lisasin igale oale põdrasünnikut kaissu. Kindel on see, et oad on üks põhilisi aedvilju, mis minu savi- liivaseguse maa peal end hästi tunneb.

Pipi on minu esimene emane kass. Sõpradel on nad kõik suht- koht väljakannatamatud prowwad. Loodan, et maaõhk hoiab ta normaalsena :D

Juhaniga annab nüüd täitsa normaalselt linna peal jalutamas käia. Seekord astus ta ühte kohvikusse tähtsalt sisse, ütles "Tere" (nagu ta maalapsena kipub tänaval pea igale vastutulijale ütlema :D) ning palus müüjalt piima. Sai oma piima ja me istusime laua taha, kuid selgus, et vaja sularaha. Jätsin ta siis istuma ja kappasin paar maja edasi asuva sularaha automaadi juurde. Tagasitulles oli müüja Juku juures ja pühkis salvrätiga ta suud, oli natuke mööda läinud. Seepeale näitas Juks näpuga pükstel olevale piimaplekile ja kamndas "Siit ka!"

Meie Pipi.

Mulle meeldib nii!

Maasikasaak oli selline, et sai ise süüa, kooki ja smuutit teha ning alati ka külapeale kostiks viia. Paar purki moosi keetsin ka, et saaks tuppa moosilõhna, õnneks ei läinud seekord nii, nagu eelmine aasta. Esimesed maasikad korjasin jaanipäeva paiku ning neid jagus veel kuni juuli keskpaigani. Eraldi teema oli metsmaasikauputus! Viimastesse aedmaasikatesse lasin oma kallid külalised, mispeale nad tõdesi: "Milleks üldse taevasse tahta!?" Nii head olid need kergelt üleküpsenud mammud, mida otse peentalt noppida ja suhu toppida. Ka sai tehtud maasikalikööri.

Sanatoorum, see on ... napsutamine!

Nüüd on jälle üks kodumaatuur tehtud. Sedakorda siis Lääne- ja Ida- Virumaale. Kodust Tartusse, seal väike tuuning (jah, ma olen ripsmepikendustega beib). Ning edasi Peipsi äärde, et osta sibulavaru. Kuni jõudsime Viru- Jaagupisse.

Järgmisel hommikul raputasime lapse maha ehk jätsime vanaisa-vanaema- ja tädi hoolde. Plaanis oli spa-puhkus, aga õige pakett olnuks siiski nimega "Pohmakas" või siis "Londid likku ja ei mingit veemõnu".

Tegelikult oli Narva- Jõesuu überäge koht! Kuigi me olime olemise broneerinud kõige peenemasse spa-hotelli, köitsid meid siiski hoopis need mahajäetud, kuurorti kunagisi hiilgeaegu silme ette toovad rannahotellid- ja pargid. Samblaga kattunud pingid madalate paemüürikeste ja rohtukasvanud lilleklumpide piirded. Kujukesed ja monumendid, imekombel mitte kuigi rüüstatud ja aknadki olid enamuses terved, samas paljud uksed olid lahti ja mingit valvet ega keelusilti ka ei täheldanud. Tekkis lausa mõte, et siia võiks tulla suvel väikese seltskonnaga, koristada mõni rõdu, hea vaate ja terve aknaklaasiga tuba ära ning end mõnusalt mõneks päevaks sisse seada :D

Mõistagi kolasime neis varemeis ringi, vahtisime rannas päikeseloojangut, püüdes samal ajal iseennastki ohtra veinipoolise kulistamisega loojutada. Kui kihulased kimbutama hakkasid, kolisime mingisse jaburasse suvekohvikusse. Ilmselgelt oli see avatud vaid suvel, selle baari jõime pmst. tühjaks, sest seal oli kõike väga vähe- teadagi- hooaja lõpp ju! Ja mõistagi ei oska ega taha keegi seal eriti eesti keelt rääkida, see tekitas mulle pisut meelehärmi. Peenes spaas nad näiteks lihtsalt vaikisid, kui nendega eesti keeles rääkima hakkasid. Mullivannidesse ja saunadesse me ei jõudnudki, hea, et hotelli ikka magama taipasime kolida- taibud, nagu me oleme. Ahjaa, massaazi saime ka, aga miu meelest oli see täielik jura, armastan ikka oma Kubija spaad nii väga! Aga eks hais andis mu konditsioonist ka aimu, niiet ehk polegi lubatud sügavas pohmellis viibivale inimesele intensiivset massaazi teha?

Järgmiseks õhtupoolikuks tagasi lapse juurde jõudes lihtsalt vedelesime ja õgisime.

Viru- Jaagupist sõelusime veel Tallinna. Kõrvad lõid tükk aega pilli. Nüüd ma saan aru, et kui mulle siia "närvidega" sõpru puhkama satub vahel, siis nad istuvad trepil ja punnitavad silmi, ise korrutades: "Siin on NII vaikne... ". Tõesti- vahe on märgatav :D. Õnneks peatusime õhtul Sakus, kus aitasime perenaisel õunamahla pressida ja mina sain tema ilusas köögis suurepärase pastaroa valmistada (suitsujuustukaste peekoni, värskete riisikate ja suvikõrvitsaga. Mõistagi sai ka seal nauditud head punast veini, mille alla ja peale veel hõrgumat kodust õunaveini. Oh mind küll!

Igatahes, praegusel hetkel võtsin ette kerge puhastuskuuri. Hoiduks paar päeva kõigist liialdustest ja mürkidest.

Samas on tegemist palju! Minu ringironivad oataimed on saagi all lookas, vaja korjata, puhastada, kuumutada, külmutada. Pihlaka otsa tuleb ronida, et lisada neid aromaatseid vilju õunamahlale, mis ootab veiniks saamist. Viimased ravim- ja maitsetaimed tuleb ära korjata ja kuivama panna. Peale selle on ilm veel kuratlikult ilus!

Nii palju pidusid ja nii vähe aega!

Nii vähe aega, et midagi vähem või rohkem mõistlikku siia kirja panna. Niisiis alustame viimasest emotsioonitõrvikust.

Siis, juba nädalapäevad või nii, enne planeeritavat kontserdikülastust tuhnid sa mööda panipaiku ringi. Leiad oma vanad kriimulised, tihti ilma karbita jäänud kassetid ja hakkad oma vana sangmaki järele vaatama. Sedagi annab kultuurikihi alt välja kaevata. Leidnud sellegi, selgub, et "eject" nupp on puudu (asendad selle osavalt "rewind" nupuga) ja ka maki juhe on läinud oma teed. Ilmselt on mõni meistrimees seda "head juhet" kasutanud mingi teise elektrividina, näiteks vana lambi putitamiseks. Võimalik, et leiad ka juhtme, kuid see on piisavalt katki, et tekitada lühis (igatahes ei tea sa elektrivärgist kuigi palju, korgid lõi igatahes välja). Siis tuleb suunduda poeretkele, aruka naisterahvana makk näpus (ka patareidest ei tea sa kuigi palju). Jõudnud Maximas Irinaga (ütleb nimesilt sinise tanuga preili rinnas) avastuseni, millised patareid on sobivad, loed ristiretke õnnestunuks. Mõistagi on need patareid hirmkallid, maksavad vähamalt sama palju, kui kontserdipilet. Aga "üles kütmikseks" siinkohal juutuub ei päästa. See on see, kui Singer Vinger võtab nõuks üle hulga aja üles astuda.

Ooooo ja siis sa nöörid omale ketsid jalga, peidad lipendavad paelad hoolikalt ära, et mitte kaela murda ning tantsid, hüppad, väänled, keerled, kisad, röögid täiest kõrist kaasa laulda, plaksutad ja seda kõike kinnistunud kõrvuni irve näol! Kõik need 2 tundi.

See oli suurepärane kontsert! Võru Kubijal- piisavalt palju kuid mõnusalt vähe rahvast, soe õhtu ja ülimega lugupeetud külalised, kes ei esitanud vahepalu oma lugupeetavast loomingust/repertuaarist vaid rokkisid täiega Sinku Vinku lugusid esitada! Tõnis Mägi, Riho Sibul ja Lenna Kuurmaa- niiii äge!

Vot seda bändi ma olen alati jumaldanud, ta on alati olnud minu Peaesineja, kus iganes või mis iganes festivali raames ta ka üles ei astu!

Home and away

Nii. Õnnelikult reisilt tagasi. Jah, see oli viimati 3 aastat tagasi, kui niiviisi lõõgastuda sai. Eks ma oleks varem ka saanud minna, Juksi poolt pole suuremat probleemi, see oli ikka minu võimetus ja südamevalu teda niiviisi kuhugi maha jätta.
Tõsi, reisimas suuremal või vähemal määral on käidud, aga titega koos. See pole just õudus... minu võimete juures ma mõtlen, aga midagi sinnakanti.
Esimesed paar päeva ma muidugi muretsesin seal veidike, et ehk hakkan väga kodu igatsema, kuskil nädala keskel hetkeks nagu oligi, kuid lahkumispäeva eelõhtul palusin mõtteis juba jumalaid, et lennujaam õhku lendaks vms. (mis poleks olnud mingi ime, sest selle nädalaga jõudis maailm ikka lõplikult hukka minna!).

Mis ma seal siis tegin? Lasin end vanadel sõpradel poputada, sõin, magasin, rüüpasin veini, jalutasin sadamates, muidugi ligunesin Vahemeres ja üritasin ka rannas end praadida. Kuna ma tüdinen sellest liival vedelemisest ruttu ära ja nt. lugeda on minumeelest suht ebamugav rannas, siis ma seal kaua ei püsi. Ega mulle palju vaja polegi, siuhti pruuniks ja ei mingeid koorumisi vms. veidrusi.

Koht iseenesest on väga palju muutunud. Ja eks ole minagi. Lihtne võrdlus on see, et ühtki värvilist kokteili ma enam juua ei suuda (peale maasika margariita muidugi). Agia Napa meenutab tontlikku disneylandi, just see osa, mis veel 7-8 aastat tagasi oli tõeline sipelgapesa. Suur jagu klubisid-pubisid on suletud, teised hingitsevad überkallite jookide najal. Briti turist on asendunud venelasega, kes saanud kõik-hinnas paketi ja vaevalt hotellist väljaspool keha ja hinge kosutab. No üldist tänavapilti kosutab see muutus kahtlemata. Briti näitsik oli ju see, kes puhkuseks kõvasti vaeva näinud ja tänu 2 kilo võrra salenemisele säras oma ideaalses 98 kilogrammiga, oli alati silmanähtavalt joobnud ja vulgaarne, kandis (tänaval!) vaid bikiine ning oli seejuures ka punaseks põlenud. Venelannasid teate isegi. Kuid meelelahutusärigi vajab raha, mitte saledaid kehasid! Vajab lakekrantse ja liiderdajaid, mitte müürilillekesi! Et püsida!

Kuigi jõudsin koju juba neljapäeval, on alles täna see päev, mil hakkan taas tegutsema. Boonusena sain veel ka suurepärase nädalavahetuse kodumaiste mõnudega. Reedel sai rantso grilli ja sauna. Laupäeval niisama puhata ja õhtu lõpuks liialdada lambaliha ja veiniga, mis tipnes pika suitsusaunasessiooniga. Pühapäeval jõudsin veel Tartus turul ja poodides käia. Mulle ikka endiselt väga meeldib siin- jalutada varahommikul alasti märjal murul ja silmi kissitada, et siis otse pesunöörilt meelepärane kleit üle pea tõmmata ;)

Ega nüüd polegi muud kui tormata oma igatsetud aiamaale. Kõikvõimalikud taimekesed nõuavad juba ümberistutamist, kastmist, rohimist. Veranda rohetab. Ka tuleb korjata näiteks nurmenukke, nõgest ja paljusid teisi ravimtaimi. Võilillemesi on plaanis.